Lennates ajaga võidu!
Tere tulemast teise ajavööndisse!
Autor Evelin Kivilo-Paas. Ajakiri TervisPluss 2015
flightsIgal inimesel on sisemine kell, mis hoiab teda ööpäevarütmiga kooskõlas. See kell kontrollib hormoonide vabanemist, isu, und, aga ka tuju ja vererõhku. Inimesed, kes lendavad teise ajavööndisse, vajavad aega, et nende organism uue ajaga kohaneks. Umbes 75% inimestest, kes vahetavad reisides kontinente, kogevad sellega seotud väsimust.See väsimus võib kesta päevi, kuid vahel isegi rohkem. Uuringute järgi kulub organismil ja ajul ühetunnise ajavahega kohanemiseks päev-kaks. Mis aga toimub kehas, kui ajaerinevus on seitse või isegi rohkem tundi?

Süüa või magada?

Kiropraktik ja trigeenika ravimeetodi looja Allan Austin Oolo on aastaid vahetanud iga paari-kolme nädala
tagant ajavööndeid, et ravida patsiente ja koolitada terapeute Eestis ja Kanadas. “30% elust kulub mul ajavahega kohanemisele. See pole üldse kerge!” rõhutab Allan. Tema bioloogiline kell on seetõttu pidevalt pea peale pööratud. “Kui Tallinnas on südaöö, on Torontos kell 5 pärastlõunal. Kanadast Eestisse tagasi tulles on paaril esimesel hommikul ennast ärkama sundides küll vahel tunne, nagu kõnniksin unes. Kuna keha arvates pean ma ka sööma justkui valel ajal, on organism segaduses,” seletab Allan. See on siiski tema sõnul tühine osa eri ajavööndite vahel reisimise kõrvalnähtudest. Terapeut ja treener Almer Jansu käib
aastas vähemalt paar korda Ameerikas, korra Austraalias, kolm-neli korda Tais, vähemalt 10–12 korda Londonis, pluss veel otsad Saksamaale. Pea iga nädal on ta kuskil lennus. “Minnes näiteks 10 päevaks Austraaliasse, kus ajavahe Eestiga on 9 tundi, kuluks mul umbes 18 päeva kohanemiseks, kuid mina olen jõudnud juba selle aja peale tagasi tulla ning siis läheb teist 18 päeva, et Eestis kohaneda. Selle aja jooksul aga jõuan ma võib-olla juba Hawaiile minna. See on võimatu!” Nii on Almer võtnud kasutusele erinevaid abilisi, et oma organismi õhkuderõhkude- bakterite möllus tervena hoida.

Keerates bioloogilist kella

Allan Oolo on aastate jooksul katsetanud mitmeid viise, kuidas reisides keha bioloogilist rütmi võimalikult vähe häirida. Näiteks Kanadas olles on ta püüdnud hommikuti ärgata ja õhtuti magama minna võimalikult vara, Eestis seevastu tõusta üles ja minna magama nii hilja kui võimalik. “Kanadas läksin magama kell 22 ja ärkasin kell 5, Eesti aja järgi tähendaks see, et läheksin magama kell 5 ja ärkaksin kell 12. Kui ma aga olin Eestis, läksin magama umbes kell 4 ja ärkasin kell 11. Selline graafik tähendab keha jaoks ainult ühetunnist muutust.” Aja jooksul on kiropraktikul ette tulnud aga suuremate ajavahede ületamist, koolitussõite
Uus-Meremaale või Austraaliasse, kus kohapeal tulnud veeta paar päeva ning seejärel sõita järgmisse paika. Kui sa pole oma aja peremees ja tuleb sõltuda teiste graafikust, pole kuigi lihtne keha bioloogilist rütmi reguleerida. “Sellistes olukordades olin vahel sunnitud küll enda ergutamiseks kasutama üsna palju kohvi või kofeiinitablette,” tunnistab Allan.

Võideldes unega

Teises ajavööndis asuvasse riiki mines läheb palju paika valgusega, kuid oma aega kannad sa ikka kaasas. Nii tuleb uni peale Inimesed, kes lendavad teise ajavööndisse, vajavad aega, et nende organism uue ajaga kohaneks. Umbes 75% inimestest, kes vahetavad reisides kontinente, kogevad sellega seotud väsimust. See väsimus võib kesta päevi, kuid vahel isegi rohkem. Uuringute järgi kulub organismil ja ajul ühetunnise ajavahega kohanemiseks päev-kaks. Mis aga toimub kehas, kui ajaerinevus on seitse või isegi rohkem tundi? “Kuid jumala pärast ei tohi siis magama minna. Ikka tuleb püüda venitada hetkeni, kui läheb pimedaks, ja siis koikule visata,” teab Almer Jansu. Kirjanik ja ajakirja Anne & Stiil tegevtoimetaja Eia Uus mäletab, kuidas ta aastaid tagasi oma esimesel reisil New Yorki läks kolmandal õhtul neljatunnist “Hamletit” vaatama, peaosas tema toonane lemmikhurmur Jude Law. “Tahe tükki vaadata oli maksimaalne, kuid bioloogia vastu ei saa, kui keegi sulle neli tundi Shakespeare’i riime loeb,” tõdeb Eia. Juba üsna alguses hakkas ta unele suigatama ja etendus osutus tõeliseks piinaks. Lisaks on ta pikamaareisilt tagasi tulles kogenud fenomeni nimega happy hour. “Keha paneb mängu oma viimased jõuvarud ja olen nagu Duracelli jänes. Siis on küll õhtul olnud vaja melatoniini või midagi muud, et uni saavutada.” See juhtus siis, kui Eia läks pärast rohkem kui 30tunnist ärkvelolekut reisilt otse tööle.

Idasse raskem, läände kergem?

Enamikul inimestest on suuremaid raskusi ida poole lennates, sest seal tuleb kohaneda lühema päevaga. Sagedasemad sümptomid on suur väsimus, loid ja kehv enesetunne, unehäired, keskendumisvõime kahanemine, aga ka seedetrakti ärritus ja isutus. Allan Oolo tunnistab, et talle on tunduvalt raskem reisida tagasi Eestisse kui minna siit Kanadasse ning et unehäiretele leevendust saada, kasutab ta melatoniini – meisterhormooni unisuse tekitamises. “Kuna mu keha ja aju arvavad, et ma olen endiselt Torontos, võtan ma
esimestel öödel 3 mg melatoniini, et petta oma keha ja aju, et paremini välja puhata.” Eia Uusil on mu ajavööndivahetusega seotud küsimustele vastates parasjagu teine hommik New Yorgis ja ta on ärganud kell 4 (Eesti aja järgi kell 11). Kuna tagasilend on juba vähem kui nädala pärast, ei tee ta erilisi pingutusi, et siinse ajaga rütmi saada – muidu tuleb mõne päeva pärast jälle 7 tundi tagasi võita. “Esimesel päeval oli mul null-isu ja mõtlesin: ohhoo, mis nii viga jõulujärgne lisakaal kaotada!” Kuid öösel võitleb Eia unehäiretega, ärgates iga tunni tagant. Oma Hiina reisidelt ta aga selliseid kohanemisraskusi ei mäleta.
“Minnes magan öisel lennul tunni-kaks ja varahommikul kohale jõudes teen uinaku,pärast hoian end kella 22ni üleval ja pole hullu midagi.” Üks ta sõpradest, kes sagely pikki maid reisib, magab aga siis, kui uni on, ja seetõttu ei saa nädalate viisi õigesse rütmi.

Kõht kui õhupall

Iga kord, kui me õhku tõuseme, muutub rõhk meie keharakkudes, seetõttu ongi üsna tavaline, et lennusõidu ajal ja pärast seda tekivad kõhtu gaasid ning võib esineda muresid ninakõrvalkoobaste ja kõrvadega. Almer on nende hädade ennetamiseks varunud spetsiaalseid reisija hapnikutilku, et anda 10 000 meetri kõrgusel rakkudele hapnikku ja toitu juurde. “Vanasti olid mul lennu ajal kogu aeg jalad turses, nüüd seda probleemi enam üldse pole.” Lisaks soovitab ta palju vet juua, et vähendada naha kuivust lennuki konditsioneeritud õhus ja parandada ka seedimist.

Energiad tasakaalu

“Iga koht, kuhu sa lähed, on seotud teatud energiatega,” teab Almer. “Me peame suutma energiaid oma kehas sättida nii, et suudaksime kiiresti ümber lülituda.” Ka viirused kipuvad külge haakuma, kui energiamuster kehv ning vastuvõtlikkus stressile suur. Teatud stressi kogeb inimene ka lennureisil, seda võivad tekitada madal õhu ja hapniku osarõhk, lennukimüra ja vibratsioon, temperatuuri kõikumine, kuiv õhk ja pikaajaline istuv asend. Stress, sh lennustress, kergitab organismis stressihormooni kortisooli taset. Kui see on pidevalt kõrge, kahaneb meie füüsiline võimekus ning organism muutub haigustele vastuvõtlikuks, seetõttu jäävad
paljud pärast pikamaalendu ka haigeks. Kortisoolitase organismis suureneb päeva jooksul ning väheneb öösel. Uuringute järgi püsib inimestel, kes kannatavad pidevalt ajavööndivahetusest tingitud väsimuse all, kortisoolitase pidevalt kõrge. Sageli lennus olev Allan teab, et kortisoolitaset aitab balansseerida kehaline tegevus ning see, mida sööd. Selleks, et hommikul ärgates oma närvi- ja hormonaalsüsteemi stimuleerida, teeb ta esmalt 50 kätekõverdust,pärast seda sprindib veidi õues või teeb oma tütrega akrobaatikaharjutusi. Seejärel joob ära kolm toorest orgaanilist muna – kergesti seeduv energia, mis annab jõudu. Almer on aga organismi tugevdamiseks ja stressi peletamiseks võtnud appi toidulisandid.

Elamused, mitte vintsutused

“Mitte miski ei suuda kahjustada meie immuunsüsteemi rohkem kui krooniline unepuudus ning sellest ongi saanud minu suurim mure,” tõdeb Allan. Eestis olles juhtub sageli, et ta magab öö kohta kokku vaid 3–5 tundi. Ilma piisava uneta vananeb meie keha kiiremini. “Ma tunnen, et ka mu liigesed on tunduvalt jäigemad ja valulikumad, kui olen vähe maganud, eriti mu käed, mis on mulle aga mu töös hädavajalikud,” tõdeb kiropraktik, kellele on ajavahe kompenseerimine muutunud aastatega järjest raskemaks. “Mu isu on kahanenud, olen kaotanud kehakaalus 5 kilo ja ka mu lihaskond on vähenenud. Ma ärritun kergemini ning olen kannatamatum. Aga ma püüan end parandada ja sättida oma graafikut nii, et ma ei peaks nii sageli reisima.”Õnneks aitavad reisil kogetud elamused ajavahekannatused kiiresti unustada. Nii meenub Allanile retk Amazonase džunglisse jõe äärde, et tutvuda kohalike eluoluga ning ujuda koos roosade delfiinidega. Kodus hommikuti kella 9–10ni magav Eia aga naudib heameelega seda, kuidas päike New Yorgis tõuseb, autoliiklus sageneb, ja vaatab hommikul kell 7 Grand Central Stationis kohvi juues, kuidas sajad inimesed tööle kiirustavad. “Kuna paljude turismiatraktsioonide juurde on päeval mitmetunnised järjekorrad, on väga kihvt olla kell 8 Empire State Buildingu juures, et selle katuselt maailma imetleda.” Või siis tegutseda nii nagu Almer. “Need, kes tahavad ajavahest kiiremini üle saada, peavad iga nädal kuskile reisima. Kui kogu aeg lennukis istuda, siis oledki ajatu,” ütleb Almer naerma hakates.

Allani nõuanded:
✔ Hormoonid tasakaalu! Öise lennu alguses hakkan oma hormonaalsüsteemi n-ö petma ja võtan sisse 3–6 mg melatoniini. Lennukipersonalil palun end toidukordade ajaks mitte üles ajada.
✔ Silmaklapid ja kõrvatropid. Nii ei häiri mind une ajal päevavalgus ja helid.
✔ Söön sageli ja korraga vähe, et hoida ühtlast energiataset ning tasakaalustada hormonaalsüsteemi.
✔ 5–10minutilised poweruinakud. Lasen peal alla vajuda, nõjatun kas tooli seljatoele või laman diivanil ning teen mõned sügavad
trigeenika hingamisharjutused – mõjub nagu meditatsioon.