Ajakiri Jooksja. 2014 Autor: Lauri Birkan

Allan Oolo: minu initsiaalid ei ole G.O.D.*

Eelmises Jooksja numbris tutvustasime teile dr Allan Oolot kui persooni, nüüd keskendume aga jäägitult tema igapäeva tööle ning räägime lähemalt, mida trigeenika endast kujutab.

Dr.Oolo ei eita, et paljud on olnud skeptilised ses suhtes, millega ta tegeleb. Kahtlejail soovitab ta aga vaadata videoid, mis üleval tema kodulehel (www.kliinik.com), kus näiteks külmunud õla sündroomiga vaevlevad inimesed abi saavad, või broneerida tema juurde aeg ja tulla ise kohale. „See ei ole hookus pookus ega maagia, vaid teadus, millega tegelen ja ma olen uhke kõige selle üle, mida siiani korda olen saatnud,” ütleb Oolo, kes plaanib nelja aasta pärast pensionileminna. „Tahan veeta rohkem aega koos oma noore perega,” põhjendab mees. Ta tunnistab, et ühes inimeste aitamisega on ta end viimased 35 aastat ka pidevalt täiendanud. „Sest nagu ütles minu sensei, kui olin lõpuks musta vöö saanud: „Alles nüüd su treening algab. Sul on baasteadmised selleks, et saada tõeliselt heaks.” See kehtib ka kõikjal mujal:näiteks kui oled ülikooli lõpetanud, siis pelgalt diplom või teaduskraad ei tee sinust veel eksperti. Paraku olen kohanud rohkelt inimesi, kes end pelgalt paberile toetudes spetsialistiks peavad,” märgib Oolo. „Tegelesin aastakümneid kiropraktika, akupunktuuri ning mitmete muude ravivõtete omandamise ja praktiseerimisega, enne kui trigeenika välja mõtlesin. Seejuures alati kui õpetan teisi, olen ka neilt midagi juurde õppinud,sest enamik minu õpilasi on juba ise kõrgel tasemel arstid või füsioterapeudid. Nii et iga kursusega, arenen ka ise.”

Kolm on parem kui üks

Mis siis ikkagi on trigeenika? „Trigeenika lähtub põhimõttest, et kolm on parem kui üks,” selgitab Oolo, lisades, et nagu nimeosad „tri” ja „genees” vihjavad, tekitatakse protseduuri käigus kehas uus seisund, mis saavutatakse kolme ravivõtte samaaegsel kombineerimisel.„Meie liigutusi kontrollivad ja reguleerivad aju ja närvisüsteem, lähtudes kogu kehast tulevast tagasisidemest. Samal põhimõttel toimib ka arvuti,”räägib Oolo. „Enamus meie neuroloogilisest aktiivsusest on keskendunud lakkamatult liigutuste kontrollimisele ja kui see saab kuidagi häiritud, annavad valuretseptorid sellest kohe märku. Võrreldes närvisüsteemi elektrivõrguga, võib öelda, et nii kui seal midagi lühisesse läheb, tunneme seda valuna.” „Siis tulengi mina mängu, kasutades kõiki oma teadmisi, et probleem kõrvaldada. Kuna enamik lihasprobleeme põhjustab lihaste düsbalanss, same sellest jagu konkreetsetele lihastele spetsiifilisel moel spetsiifilisi vastupanuga harjutusi tehes. Nõnda stimuleerime ka lihase sensoreid spetsiifilisel moel, mis omakorda taaskäivitab kogu süsteemi ja annab võimaluse n-ö nullist alustada,” selgitab Oolo. „Minu töö on tegeleda kehas tekkinud lühisega ja sisuliselt häkkida ajusse ja närvisüsteemi, muuta signaalide mustrit ja lühis kõrvaldada. Piltlikult öeldes vajutan ma reset-nuppu ja teen lühises olevale süsteemile taaskäivituse. See ongi kogu trigeenika mõte.  Tegelen probleemi põhjustaja kõrvaldamisega, sest kui põhjust pole, kaob ka tagajärg ehk valu. Kõik on ju loogiline.” „See ei ole hookus pookus ega maagia, vaid teadus, millega tegelen ja ma olen uhke kõige selle üle, mida siiani korda olen saatnud.”

Ühest korrast piisab?

Oolo kinnitusel piisab vähemalt 80% tõenäosusega ühest ainsast trigeenika protseduurist, et inimene abi saaks. „See on ka minu eesmärk – leida probleemi põhjus võimalikult kiirelt ja see kõrvaldada,” sõnab doktor. Loomulikult on iga juhtum erinev ja vahel on temagi pidanud käed üles tõstma ja patsiendi mujale suunama. „Teen sedasi koostööd mitmete arstidega. Eesti arstid on väga avatud ning püüavad leida alati kõige efekiivsem lahendus,” kiidab Oolo kolleege. Üldiselt käivad patsiendid eelnevalt juba teiste arstide juures ning on oma seisundist teadlikud, aga leidub ka erandeid. „Kord tuli mu juurde üks mees sedavõrd paistes jalaga, et tundus, nagu tahaks jalg plahvatada. Kutsusin kohe kiirabi. Ööpäev hiljem ta helistas ning tänas elupäästmise eest, kuna tal oli veresoone ummistus,” meenutab Oolo. Just selliste juhtumite pärast peavad ka kiropraktikud oskama õigeid diagnoose panna. „Oleme samuti arstid. Me ei kirjuta küll välja rohtusid, kuid peame suutma näiteks röntgenipildilt luutuberkuloosi ära tunda, sest sellisel juhul on igasugune kiropraktika inimese jaoks vastunäidustatud,” ütleb Oolo. „Kahjuks leidub Eestiski hulk šarlatane, kes end kiropraktikuks nimetavad, kuid ei tee arsti kombel tõsisel ja vähem tõsisel mingit vahet, ja see on väga ohtlik. Ühtlasi mõjuvad säärased inimesed ka halvasti kiropraktikute mainele.” Oolo sõnul on kõige raskem aidata tippsportlasi, sest sageli lähevad nad kohe trenni ja nullivad nõnda kõik uuesti ära. „Sportlastel on ju vaja pidevalt piire edasi nihutada ja seepärast peab nendega tegutsema nagu automehaanik, kes on pidevalt võtta. Just nõnda töötasingi Ateena OM-iks valmistuva Eesti koondisega,”räägib doktor.

„Ma ei võta tasu mitte 30 minuti, vaid 30 aasta eest – oma kogemuste ja saavutuste eest, sest võin vaid mõne minutiga korda teha seda, mida teised arstid ei suuda kuudega.”

Minema ei saadeta kedagi. „Mul on kombeks ka öelda, et ma ei võta tasu mitte 30 minuti, vaid 30 aasta eest – oma kogemuste ja saavutuste eest, sest võin vaid mõne minutiga korda teha seda, mida teised arstid ei suuda kuudega,” põhjendab Oolo. „Olen palju aastaid õppinud ja leian, et see on õiglane, kui mulle makstakse kogu selle aja eest, mida olen teadmiste hankimiseks kulutanud.” Aga mida teevad kõik need, kes abi vajavad, kuid ei jõua teile maksta?

„Kui tulin Eestisse, teadsin hästi, millises majanduslikus seisus te olite ja esimesel kahel aastal (1992 – 93) küsisin vaid niipalju, kui inimesed endale lubada said, või tegin ka päris tasuta ja sain vastu mett, lilli ja igasugu muid asju, ning olin õnnelik, sest ma ei teinud seda ju ainult raha pärast,” vastab Oolo. „Nüüd aga leian, et olen kõigi nende aastate eest ära teeninud ka suurema tasu ja kui inimesed saavad seda endale lubada, on see tore. Samas on mul käinud praegugi patsiente, kellelt ma raha üldse ei võtnud. Kui mulle tuuakse ikka ratastoolis inimene, kes ei suuda end üldse liigutada, ja vaatab mulle silma lootusega, et ehk suudan midagi tema heaks teha, siis ei küsi ma neilt midagi. See ei tähenda muidugi seda nagu tahaksin kõigile tasuta abi andma hakata, aga selliseid olukordi tuleb ikka ette.”

Oolo kinnitab, et ei saada kunagi minema patsiente, kel pole võimalik nõutud summat maksta. „Sellisel juhul on enamasti kaks võimalust: kas patsient leiab endale finantseerija või ma teen hinnaalandust,” märgib Oolo. Küsimuse peale, miks pole kusagilt võimalik tutvuda teenuste hinnakirjaga, vastab Oolo konkreetselt: „Ma pole kunagi reklaaminud oma teenuste hindu internetis, sest ma pole kasutatud autode müüja. Samas pole see takistanud kedagi minu juurde tulemast.” Tõsi, kuivõrd dr Oolo kliiniku kodulehel pannakse patsientidele südamele, et vastuvõtule mitte ilmumise ja mitte teavitamise korral on arstil õigus arvestada järgmisest visiiditasust maha kahekordne visiiditasu summa, võib loogiliselt oletada, et visiidile saabuv patsient teab juba eelnevalt, kui palju tal teenuse eest tasuda tuleb.

Trigeenika aitas

Kurdan valu üle kaelas ja turjas. Dr Oolo paneb mind toolile istuma ja uurib vilunud liigutustega kogu probleemse piirkonna üle. Seejärel põristab enda konstrueeritud aparaadiga veidi siit ja sealt ning siis teeme koos mõnda aega vastusurvega harjutusi kaelale. Oolo juhendab, kuhu pead liigutada ja kuidas ning millal hingata. Edasi kamandatakse mind kõhuli massaažilauale ja kogu protsess kordub. Lõpetuseks keerab ta pead paar korda ühele ja teisele poole ning tunnen, kuidas ühes fassettliigeste naksatustega pinged kaelast kaovad. „It’s a magic!” viskab Oolo nalja ning teatab siis, et ärgu ma muretsegu, sest tema initsiaalid ei ole „džii-õuu-dii”. Minu mõistmatu näo peale palub ta mul kuuldu paberile kirjutada. Nähes sõna GOD, hakkame mõlemad naerma.
* God (jumal – inglise keeles)

DETSEMBER 2014 | JOOKSJA.EE 79